“Kõmpa”

Suurt vastukaja, vaatamata üllatusmomendile ja novelli pidamisele Tuglase auhinna vääriliseks selle ilmumisele järgnenud aastal, teos ometigi saanud ei ole, nii nagu kogu Alveri proosaloomingut on võrdlemisi vähe käsitletud. Üksildased arvamusavaldused “Kõmpa” kohta on enamasti tunnustavad, kuid jäävad teose sisulise analüüsi puudumise tõttu üldsõnaliseks ja kõlavad siin-seal ehk koguni õõnsaltki. “Kõmpat” on nimetatud ajakriitiliseks, groteskselt sädelevaks novelliks, selle sisulist kandvust ja üldistusastet hinnatud väljapaistvaks; on arvatud, et novelli põhihäälestuse määrab elukaksiklus, rõõmu ja mure koosvendlus, püsiv ja põline eluraskustest ülesaamise tunne, mis kõik tugineb rahva katkematutele elujuurtele (A. Eelmäe, Sõnatundlikkus. – Kirjanduse jaosmaa ´77. Koost. Endel Mallene. Tallinn: Eesti raamat, lk 158; Salapärane Tartu tuulelaps. – Looming 2006, nr. 11, lk 1962). Väljaspool kahtlust on seisnud “Kõmpa” lugemiväärsus: see on “entsüklopeediliselt tihe ja rikas, veidrustav ja tõsine kujutus inimesest”, ent teatud kõhklusi on tekitanud “fantaasiaga, keele jõulisuse ja rikkusega” pillekaaritava teose liigitamine novelližanrisse (Ü. Tonts, Novellipreemiast ja novellist. – Sirp 1981, 24. juuli, nr 30, lk 7). Suureks suvenostalgiaks, mille tegelased pole tähtsamad kui aiapostid, on “Kõmpat” peetud (P. Sauter, Eesti kirjandus läheb aina paremuse poole. – Eesti Päevaleht 1996, 15. juuli, lk 7) ning krestomaatiliseks on saanud B. Alveri loomingu põhjalikema eritleja ja tundja Karl Muru kinnitus, et “Kõmpa”, mis seob autori lapsepõlvemälestusi hilisema elukogemusega, on Alveri loomingus “kõige ülemeelikumalt karnevaliseeritud elukujutus, grotesk”, millele annab eriilme “lausa viimset piiri saavutav või seda ületavgi sõnalõbu” (K. Muru, Betti Alver. Elu ja loomingu lugu. Tartu: Ilmamaa, 2003, lk 180).

…

Betti Alveri Muuseum