“Koopia”

Mia Leite – Arm

Priit Kruus – Rain elab hästi

Hedda Maurer – Oholibama & Uuts

Arm

Vaata, ükskord oli üks tüdruk ja tema süda oli armu täis. Nii nagu vahest minulgi on olnud. Või sinul. Ta tegi ilusaid väikeste õnnelike tüdrukute asju ning ta pani oma armule nime. Selleks sai Lohemadu. Ilma mingi põhjuseta. Ja tüdruk armastas Lohemadu. Ühel hetkel aga läks arm läbi ja terve süda sai armi täis. See on üks kole lugu, mida ma sulle nüüd räägin. Aga sa kuulad selle ära, sest sel on hea ja ilus lõpp. Ja sinuga läheb ka samuti. Hästi. Ausõna.

Rain elab hästi.

Ema karjub köögist: “Keerake nüüd kõvemaks! Hümn!” Emapoolne vanaema oli mul see skaudi naisversioon, üldiselt muutus ta sitaks tõsiseks, kui Pätsist ja Eestist ja esimesest riigist juttu tehti – tema kuuldes ei oleks soovitanud nende üle naerda. Ema õde, mu tädi, karjus siis, kui ma tatikas olin, nagu segane Vabaduse platsil: “Vabadus! Vabadus!”

Oholibama & Uuts

“Nii tore, saad sa aru, et Budapesti kaks kõige ilusamat meest on praegu siin toas ja ainult minu pärast. Nii et ära passi siin midagi. On ju ilusad!” sädistas Oholibama mõni hetk hiljem ringi tuisates ja endale nägu pähe tehes. Riided oli ta jõudnud juba enne ära vahetada. Karoly ja Attila vaatasid tüdrukut kõhkleval ilmel ja kordasid naerdes tema järel: “Niiii iluš.”

See kõik on juba olnud.

Sellest on varemgi kirjutatud.

(taskuformaat)