“Kõrge ristiretk”

Kui deemon oleks liikumatult seisma jäänud, oleksime varsti kartma löönud ja põgenenud. Aga ta tõstis ühes käes olnud toru. Sellest sähvatas pimestavvalge leek. Kuulsin õhus praginat ja nägin, kuidas üks mees minu lähedal millegagi pihta sai. Mees süttis põlema. Kukkus siis surnult maha, söestunud ribid rinnust välja turritamas.
Laevast ilmusid veel kolm deemonit.
Sõdurid on treenitud tegutsema, mitte mõtlema, kui midagi niisugust juhtub. Punase Johni vibu laulis. Eesmine deemon prantsatas sillalt maha, kehas küünrapikkune nool. Nägin, kuidas ta verd köhis ja suri. Nagu oleks üks lask vallandanud sadu, läks taevas korraga vinguvatest nooltest halliks. Kolm kaugemat deemonit vajusid kokku, kehad nooli täis pikitud nagu märklauad vibuküttide võistlustel.
“Neid saab tappa!” röögatas sir Roger. “Hurraa! Püha Jüri ja Inglismaa eest!” Ning hobusele kannuseid andes kihutas ta trapile, sealt edasi laeva.