Üks laev suundus sadama poole ja kui tollimajast tulnud mehed hakkasid pikkade köite abil kaile tanumat moodustama, oli Krista kindel, et laeva nimi on “Mihhail Kalinin”.
Kellaaja järgi oleks see pidanud juba ammu sadamas olema.
Kersti püüdis rõõmustada, kuid nagu mitu korda varemgi ajasid halvad mälestused selle ürituse untsu. Ta võis ennast jällegi, ainult sellega vabandada, et ta Elfridet kutsudes oli mõelnud peamiselt ta emale. Lootnud ennast parandada. Või koguni, et ta on parem. Kuid ta polnud. Teadis juba ammu, et pole. Praegugi, kus ta sundis end oma kutsutud külalist rõõmasmeelselt vastu võtma, kerkis esile vaid irooniline mõte: sealt siis tuleb tanta Elisabeti elutöö!
Elutöö! Oli ta seda sõna kuulnud Elisabeti oma suust, seoses ta lastega? Vaevalt. Siis pidanuks Elisabet ise olema seda kuulnud proua Kaaringi suust. Aga kas sellal, kui need kaks üksteist tundsid, räägiti nii…?
Millal Elisabet tuli Tallinna…?
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.