Kardan, et leidub lugejaid, kes küsivad: “Miks algab romaan, mille pealkiri räägib kullist ja kolmest kutsikast, hoopis täispoputatud pulli kauplemise looga ja lõpeb samuti tõpraafääridega?”
Rooma linna ajalool öeldakse olevat väga intiimsed suhted lestjalgsete hanedega, kuigi juba tol ajal tunti ka mitut liiki kiskjaid. Elu on tihti proosalisest veelgi proosalisem. Sellepärast peab täisväärtuslikul riigil ning riigikorral olema mingi kindel põhitugi, millel ei tarvitse midagi ühist olla võõbatud reklaamsiltidega, kuigi antud juhul valitses niihästi vormi kui ka sisu ühine, kindel zooloogiline printsiip, mida, niisiis, autor ei suvatsenud meelevaldselt rikkuda.
Sisu juurde jõudes peab märkima, et selle hõivab meie minevik. Sest
… minevikule selga pöörata on ohtlik: ta võib sel juhul üllatada meid kusagil eespool;
… minevikuta elades tekib ajaline vaakuum: selle täitmiseks tuleb uuesti pihta hakata alepõletamisest;
… mineviku unustamisel muutub täbaraks eksistentsiga: kaob võrdlev ja hoiatav taip.
Tahame või ei, minevik tungib meie ellu, saab teatud määral kaasajaks.
Kohustus tuleviku ees sunnibki rääkima minevikust.
Mineviku suurimaks õppetunniks jääb tõik, et näilikult võrdub toores vägivald mõnigi kord võiduga. Ometi sisaldab ta tõsise hoiatuse vägivallatsejale. Millal too hoiatus täitub, pole ajaloo palge ees oluline. Valgete ohvitserile Jefimovile anti Kuivastus aega mõnikümmend minutit, Upa-Vaivare krajamaade ja Kullimäe “kangelastele” paar aastakümmet.
Ei hukkunud ega hukku aga need, kes langesid ja langevad tulevikulippe kandes. Hukkusid ja hukkuvad nende hukkajad.
Üksi see põhimõte on olnud jääv.
– V. Riis
(paberkaaned katki)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.