“Kummalise saladuse jälil”

Ekspeditsiooni päevikust

Raamat on kirjutatud lähedases minevikus aset leidnud sündmuste alusel, mis tookord Pamiiri uurijaid tõsiselt erutasid. Probleem metsinimese olemasolust Aasia kõrgmäestikus ei ole uus: juba XIX sajandi lõpul saabus aeg-ajalt teateid, et Himaalajas rännanud inimesed on lumel näinud lumeinimese, jeeti, nagu teda siin kutsutakse, jälgi, ning et kohalikud elanikud on kohanud ka jeetit ennast. Need kuuldused tugevnesid seoses 1953. aastal Tšomolungmale korraldatud ekspeditsiooniga.

1958. a viisid teadusemaailma ärevusse uued Pamiirist saadud teated lumeinimesest. Teda oleks nagu nähtud Baljand-Kiiki jõel Fedtšenko jääliustiku lähedal, hiljem pandi need teated aga kahtluse alla.

Otsustati välja saata ekspeditsioon. Ekspeditsioon pidi läbi uurima kõige raskemini juurdepääsetavad elamiseks kohased Pamiiri rajoonid, mille looduslikud tingimused võimaldaksid inimese eksisteerimist. Otsustati uurida läbi Sarezi järve ja Baljand-Kiiki jõe ümbrus Fedtšenko liustiku lähedal.

Pamiiri ekspeditsiooni ülemaks määrati K. Stanjukovitš, käesoleva raamatu autor. Autor jutustab üksikasjalikult raskustest, mis ekspeditsioonil tuli ületada. Ekspeditsioon tuli kõigi talle antud ülesannetega suurepäraselt toime. Ekspeditsioon ei avastanud aga mingeid jälgi lumeinimesest.

Mõned entusiastid, kes kalduvad lumeinimese olemasolu Aasia lõunaosa kõrgmägedes reaalseks pidama, kinnitavad, et lumeinimest ei otsitud küllalt põhjalikult ja õigesti.