“Kunstnikuromaan”

Kui ma oma töölaua taha istun, mõtlen kibedusega, et selles riigis pakub ükskõik milline tänasest päevast rääkiv ja tõetruid seoseid loov kirjanduslik tekst hulgakaupa äratuntavaid tegelasi. Lugeja hakkab süüdimatult mõtlema, et kirjandus ongi tegelik elu, et mina-vormis jutustatud loos pihib autor  “oma lugu” ja iga ära tuntav omadus teeb igast tegelasest äratuntava. Kui ma kirjutan romaani ühest väljamõeldud eesti kunstnikust, siis tänu sellele, et päris mitu meest võiksid meil umbes samasugust (elu)lugu omada, riivab minu tekst neist igaüht eraldi, sest nemad (ja nende sõbrad/tuttavad!) on mu tekstist leidnud üht-teist äratuntavat.

Minu suhe prototüüpi (kunstnikku Paul K.) saab ühtäkki teiseks. Ma ei kirjelda enam elava, või hoopis surnud inimese elu. Ma võin kasutada (soovi korral) isegi tema nime ja seda (soovitavalt) pealkirjas.Kindlasti kibelevad mu kaasmaalased teadma, kuidas oli kunstnik Paul K. elanud. Läbi surma on hõlbus elu müüa. (Eriti) kui kunstniku surm oli eriline, siis peab ka elu seda olema. Tema elu peaks sisaldama kõike seda, mida tavaline inimene endale lubada ei saa. Midagi riivatut, siivutu, ebaloomulikku. Pärast seda lugu võib kunstnikust järele jäänud maalide eest jälle rohkem raha küsida.