Istusin ülal kaljul ja vahtisin üksisilmi merd ning jääd, lootuses näha mõnd laeva, kui Navarana mu juurde tuli. Ma tajusin ta samme, mis aina lähenesid ja lähenesid; neid polnud peaaegu sugugi kuulda, sest ta kandis karusnahaga vooderdatud kamikke. Ent ma teadsin, et see oli tema ja mul ei tarvitsenudki vaatamiseks ümber pöörduda. Tundsin seda kõnnakut, kerget ja kindlat.
Navarana istus mu kõrvale ja vaatas mulle hämmeldunud naeratusega otsa. Ta arvas, et olen ikka veel solvunud ja oli mind nüüd lohutama tulnud. Ta seletas mulle oma vaiksel viisil ja pehme häälega, et ma ei peaks seda kõike nii väga südamesse võtma. Küllap laev saabub varsti, ja siis on mul käes mu tohutu suur vara, mille kõrval Arnarwriki suurustlemine pole mitte kui midagi. Siis on sel vanamooril muustki mõtelda, kui uhkeldada oma narvaliga, kes vaid õnneliku juhuse tõttu ta mehe harpuuni ette sattus. Navarana kinnitas mulle, et Arnarwriki meest Asayukki polnud kunagi kes teab kui suureks kütiks peetud; just sellepärast ta lobisemishimulisel naisel oligi vaja kisa tõsta, kui mehel viimaks korda läks midagi paremat endaga maale tuua. Ja miks ta andis siis selle narvali ära, imestas Navarana? Miks ta ise ei korraldanud pidusöömingut oma õnnestunud püügi puhul?
Reisikirjelduste sari: Maailm ja Mõnda
(Paberkaaned puuduvad)
Tutvu raamatuga – kriitikakontor (klikka)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.