Lugu algab 1996. aasta 29. jaanuari õhtul, mil kuulus Fenice ooperiteater põleb peaaegu maani maha. Fenice kaotus, kus omal ajal esietendusid viis Verdi ooperit, on veneetslastele katastroof, mille teeb veel hullemaks avastus, et tegemist võis olla süütamisega. Kolm päeva pärast tulekahju Veneetsiasse saabunud Berendtist saab otsekui detektiiv, kes tungib selle suurepärast linna iseloomu ja avastab samm-sammult tõe tulekahju kohta.
Oma uurimise käigus kohtab Berendt tervet galeriid huvitavaid tegelasi: siin on habemenoana vahe prokurör; prominentne Veneetsia luuletaja, kelle šokeeriv “enesetapp” paneb sõpru omal käel mõrtsukat otsima; Ameerika pagulaste järeletulijad, kes on kaotamas Suure kanali äärset paleed, mille omanikud nad neli põlvkonda on olnud; kõrgseltskonda kuuluvate ameeriklaste siseintriigidesse uppuv organisatsioon, kes kogub pidusid korraldades raha Veneetsia kunsti ja arhitektuuri säilitamiseks, üksteise motiive küsitavaks pidades ning jahmunud veneetslasi võitlusse kaasates; kaasaegne Veneetsia sürrealistist maalikunstnik, keda tuntakse kui häbematut provokaatorit; kahekümne esimest põlve meisterklaasipuhuja, kelle pojad peavad dünastiasõda; ja palju teisi.
Berendt räägib meile loo, mis on läbi imbunud Veneetsia atmosfäärist ja täis üllatusi; peenelt joonistatud üksiklugudest kujuneb välja vaikeluna maailma kujutav suurejooneline maal. Tulekahju ja selle tagajärjed läbivad leitmotiivina raamatut, kus põnevus aina kasvab, tuues esile Veneetsia kogu ta maagias, salapäras ja dekadentsis.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.