Back Cover

“Mäeküla piimamees “

6.90

1 laos

Firma kehvapalgaline madalama astme töötaja saab edutatud osakonnajuhataja tulutoova ameti peale, kui lubab vastutasuks aeg-ajalt oma naist vananevale firmadirektorile seksuaalsete kihude rahuldamiseks.

Selline võiks välja näha Eduard Vilde (1865-1933) romaani “Mäeküla piimamees” (1916) põhiprobleem, kui see 19. sajandi viimase kümnendi Eesti külast üle kanda tänapäeva Eesti suurlinnaoludesse. Vilde romaanis moodustavad selle kolmnurga mõisahärra Ulrich von Kremer, Kruusimäe saunik Prillupi Tõnu ja viimase naine Mari.

Eetika häält mattev soov kiiresti rikastuda polnud midagi võõrast saja aasta taguses Põhja-Eesti külas, kus oli käimas intensiivne kapitaliseerumise protsess. Nagu see pole midagi võõrast ka tänapäeva Eestis, kus see protsess on omandanud kõike muud varju jätvad mõõtmed. Seepärast mõjub romaan märkimisväärselt tänapäevasena, sama mudel töötaks mis tahes finantsalases (või poliitilises) võimusüsteemis ka tänapäeval. Ei ole ju päris aluseta oletada, et moodsates küprokist ja plastist kontorites leidub endistviisi Kremereid, Marisid ja Prillupeid…

Selle psühholoogilisele mudelile lisavad romaanis tooni sotsiaalsed lisakihid. Nimelt ei ole Kremer siin aadlikuna enam “Mahtra sõja” aegne hirmuvalitseja ja orjapidaja, vaid koondportree selle kunagi nii võimsa Eesti- ja Liivimaa seisuse mandumisest. Viiskümmend aastat varem sai mõisnik vabalt võtta, kui soovis (meenutame nn esimese öö õigust), nüüd peab ta lunima ärilist lepingut. Ehk tänapäevases keeles – ostma seksiteenust. Ja samamoodi nagu see asjaolu kujutab aadli langust, näitab vabatahtlikult vastu võetud leping ka talumehe murdumist raha võimu ees, sest käesoleval juhul on see jäänud ainsaks jõuks, mille ees ta naise au peab alla vanduma.

“Mäeküla piimamehest” valmis 1965. aastal režissöör Leida Laiuse käe all ka mängufilm, kus peaosi mängisid Jüri Järvet (Prillup), Elle Eha (Mari) ja Ants Lauter (Kremer).

“Kui jalutaja Prillupi õuest, mille peale kevadine päike täiel palgel maha naeris, parajasti mööda oli astumas, kütkestas ta pilku riivamisi üks värviline vari, nii et ta pead pööras ja sammu veidi peatas. Vari tuli punasest seelikust haljal murul, sest aida ääres, vastu õueaia soppi, pikutas üks naisterahvas eredal paistel, silmad kinni ja suu lahti.

Esimene mõte Kremeri peremehepeas oli: Näeh, siin peres magatakse äripäeval! Siis seletas talle lähem pilk, et ta magajat ei tunne.

Külaline? – Nah, ükskõik! Ja ta astus edasi. Aga ainult kolm sammu. Miski, mida veel kord maksab vaadata, näis talle meelde torkavat ja pööras ta pead. Ja et ta selle millegi kohta kohe selgusel ei olnud, astus ka need kolm sammu jälle tagasi ning ühe sammu õueaiale ligemale.

Õu ja maja olid eluta, ainult paar kana siblis rehealuse värava all ja suure kase otsas keset õue pidasid varblased koosolekut.

Uinuv laiskleja, muidu kassi kombel keras, ajas pahemal käel puhkavat pead niikaugele tagasi, et nägu profiilis ja valge kael päevitanud lõuast kurguauguni nähtaval seisis. Näol ja avatud suul püsis ilme, nagu kuulataks ta kavala poolmuigega mõnd mootsikut sosijuttu. Härra von Kremer pani veel tähele, et magajal väga harvad hambad, ja iseäranis tähele pani ta, et tal kaks vaokest kaelas olid, kaks noort priskusekortsu pealpool helmerongi, ja korraga mäletas vanahärra, et need vaokesed – just nemad – tema süütut uudishimu olid äratanud. Muidu oli noorik nagu teisedki külanoorikud, ja ta noorik oli ja mitte tüdruk, selgus hõbedasest laulatussõrmusest, mis tal parema käe sõrmes valendas.”

(Paberkaaned puuduvad)

Tootja

Eduard Vilde

Seisukord

kasutatud


Raamat on heas korras

Kaal

291

Kirjastus

ORTO

Ilmumisaasta

1948

Lehekülgi

244

Mõõdud

Tavaformaat

Kaaned

Kõvakaaneline

Ülevaated

Pole ühtegi ülevaadet.

Ole esimene, et hinnata ““Mäeküla piimamees “”

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga