“Martin Eden”

Autobiograafiline romaan “Martin Eden” (1909) kuulub Jack Londoni loomingu kõrgperioodi. Raamatu peategelane on noor, tugev ning piiritult aus mees, täis elujõudu ja siirast usku inimestesse ning iseendasse.

Lihtne hariduseta madrus saavutab eluraskuste kiuste kirjanikukuulsuse ja rikkuse. Spenceri ja Nietzsche filosoofiast innustust saades arvab mees, et on tugev üksikisi, ning kaotab täielikult sideme töölisklassiga, kelle hulgast on võrsunud. Ka London ise kandis jõukamale järjele jõudes flanellsärki pigem poosi pärast kui solidaarsusest.

“Martin Eden” on ka raamat, milles Valgekihvamees vihjab oma tulevasele võimalikule enesetapule. Tõsi, peategelane kasutab enesetapuvahendina morfiini asemel vett.

Impulsiivne sulemees kirjutas kõige paremini sellest, mida oli ise näinud ja kogenud. Nagu Martin Eden, nõnda janunes ka tema looja kuulsuse ja raha järele:

“Ja ma luban teile, mis Morse, et ma löön läbi. Mul on pikk tee seljataga ja mul on pikk tee ees, aga ma käin selle ära, kui ma ka peaksin neljakäpukil kõndima.”

Eesti keeles ilmus Jack Londoni autobiograafiliste sugemetega romaan esmakordselt 1928. aastal.

1876. aastal San Franciscos sündinud Jack Londoni elu kesti nelikümmend aastat, raamatuid jõudis ta paberile panna üle poolesaja. London oli esimesi ameeriklasi, kes teenis kirjutamisega rohkesti dollareid.

Väike Jack sündis hoopiski John Griffith Chaney nime all. Oma kirjanikunime teise poole sai ta kasuisalt. Vähe koolis käinud, kuid ameerikalikult paindlik Valgekihvamees haris ennast elukoolis ja raamatukogus. Tema elu veeres kord 16-tunniseid tööpäevi tehes, kord töötu paadialusena oleledes. Kui austrite salapüügiga tegelemine tuli lõpetada, asus ta ametisse Kalifornia kalakaitsepatrulli. Kuna töötegemine tõi napilt raha sisse, suundus mees Klondike´i kulda otsima. Nälginud ja tõbisel Londonil õnnestus tänu jesuiidi preestrile elusana tagasi tulla, kuigi ilma nelja esihambata.

Aktiivse sotsialistina pidas noormees sütitavaid kõnesid ja kandideeris paaril korral Oaklandi linnapeaks. Kui Alaskas City of Whitehorse´is taheti möödunud sajandi lõpul ühele tänavale panna Jack Londoni nimi, siis loobuti sellest tema vaadete tõttu. Kirjanik hoiatas nimelt Ameerikat Aasia immigrantide “kollase ohu” eest.

Jack London suri lugematute haiguste käes kannatava alkoholisõltlasena morfiini üledoosi kätte. Suure tõenäosusega sooritas ta enesetapu. Tema omanimelises pargis asuval lihtsal hauakivil ei ole midagi muud peale sambla.

“Tütarlaps oli kahvatu, suurte hingestatud siniste silmadega ja lopsakate kuldsete juustega õhuline olend. Martin ei näinud, mis tal seljas oli, ta mõistis vaid, et neiu riietus oli niisama imeilus kui ta isegi. Ta võrdles tütarlast kahvatukuldse õiega hapra varre otsas. See oli vaim, haldjas, jumalanna. Maine ilu ei saanud nii ülev olla. Või rääkisid siis raamatud tõtt, et kõrgemates klassides oli palju temasuguseid. Temast oleks see Swinburne vabalt võinud luuletada. Vahest ehk oligi luuletajal keegi temataoline silma ees, kui ta kirjeldas Isoldet, kellest laualt võetud raamat jutustas. Kogu see vohav nägemus, tunne ja mõte mahtusid ühte hetkesse. Väline reaalsus, kus Martin liikus, arenes omasoodu. Neiu sirutas käe ja vaatas talle otse silma sisse, surudes Martini kätt otsekoheselt nagu mees. Naised, keda ta seni tundma oli õppinud, ei surunud niimoodi kätt. Õieti ütelda – enamasti ei tervitanud nad üldse kättpidi. Assotsiatsioonid ja mälestuspildid mitmesugustest erinevaist tutvumisviisidest naistega voogasid ta ajju ja ähvardasid seda üle ujutada. Aga ta tõrjus need tagasi ja vaatas neiut enda ees. Iial ei olnud ta näinud niisugust naist.”