Kohe ärkas uudishimu, kuid niisama suur kahtluski, kui mitte uskmatus. Müüt – ja pealegi rahvamüüt? Nüüdsel ajal? Kas Wincklere ei võta suud liiga täis?
Avasin raamatu umbusklikult selle lõpu pool ning lugesin:
“Ja rahvas räägib, et Vana Prits (Friedrich Suur) jõudis üles ning koputas taevaväravale. Räägitakse, et püha Peetrus peab seal ülal köstriametit, ja ta tegi ka kohe ukse lahti.
“Mina olen kuningas Berliinist.”
“Ei sind, ohtlikku meest, vaja meie siin,” kohkus Peetrus.
“Või nii – ? Siis ütle mulle ainult: kas see on tema?” küsis Vana Prits ja näitas Jumalale, kes parajasti oli õunu noppimas.
“Seda küll – mine aga pealegi tema juurde! Ta viskab su kohe jälle välja.”
Vanajumal seisis redelil ja tahtis inglikestele paradiisiõunu noppida.
“Köh-köh,” tegi Vana Prits. Vanajumal pöördus ümber:
“Kes seal on?”
“Tere, kõik see mees – mina olen vaid too vaene Prits Potsdamist ja tahan nüüd ka veidi õndsaks saada,” lausus Vana tagasihoidlikult.
“Einoh, kus nüüd seda, mehike!!” hüüdis Vanajumal.
“Sina oled mulle liiga tormakas taeva jaoks! Kobi minema!”
Siis pani Vana Prits oma kübara aeglaselt jälle pähe, lõi äkki kannad kokku ja hüüdis:
“Tähelepanu! Kogu pataljon… ümber-pöörd!… Marss!”
Ja mis sa arvad – ? Kõik preislased, niipalju kui neid taevas oli, marssisid paraadsammul Vanajumalast mööda, paradiisiväravast välja.
“Jäta! Jäta järele!” hüüdis Vanajumal. “Sa viid minul just kõige paremad mehed taevast minema! Istu ruttu maha! Palun, istu ruttu maha!”
“Näed sa nüüd,” naeratas Vana Prits, “kes ma olen?”
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.