Tühirand
Minu teatriglossaarium
Via regia
Mattias ja Kristiina
Ja kui me surnud pole, siis elame praegugi
Kolmas köide sisaldab Mati Undi proosat aastaist 1971-1975, mil eesti kirjanduse ja teatri realistlikku maailma tungis teravalt modernism. See oli ka Undi elu suurte muutuste aeg, mil ta lahkus Tartust ja teatrist ning lahutas abikaasast. See on modernistliku Undi hiilgeaeg ja samas saab neid töid vaadata kui minevikuvaimude ja eksistentsiaalse ängi väljaajamist iseendast.
Lahkumine teatrist algab “Minu teatriglossaariumiga” (kirjutatud kevadel 1972), milles vahelduvad tundelised mälupildid, argisem sündmusregistreering ja kriitilised hinnangud teatrile. Selle töötas Unt ümber “Via regia” esimeseks variandiks, mis säilitas reaalelulised viited ja põhjustas lagunevas teatrisõpruskonnas teravaid reaktsioone ning jäi avaldamata. Selle arendas Unt lühiromaaniks “Via regia” (1974. aasta lõpp), mis annab intellektuaalse eneseanalüüsi läbi võõritatud pildi modernse teatri maailmast.
Ühte ajajärku kuuluvad “Tühirand” (talv 1971/72), “Mattias ja Kristiina” (kevad/suvi 1972) ja “Ja kui me surnud ei ole, siis elame praegugi” (esimene versioon kevadel 1973, teine 1975). Need on noore inimese lood, kelle elus segunevad reaalsus, mälestused, fantaasiad, kultuur ja teised tekstid. Need on armastuse, lahkumiste ja surma lood. Nende lugude vedruks on inimeses hiilivate kirgede taak, julmus ja meeleheide, mis motiveerimata tegudena öövalgusse paiskub.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.