“Mees, kes oli Neljapäev”

Luupainaja

Tunnustatud inglise kirjaniku G. K. Chestertoni tuntuimat romaani “Mees, kes oli Neljapäev” on tituleeritud ka metafüüsiliseks põnevikuks. Esmapilgul sirgjoonelisse ning seiklusrikkasse detektiivilukku murravad inimelu põhiküsimused – aga kas ei juhtu seda iga tõepoolest hea põnevusromaani puhul? Vahest küll, aga kui harilikum põnevuskirjandus vaid viitab neile või tegeleb nendega natuke, siis Chesterton tõmbab oma detektiivloo pahupidi, kuni sellest saabki inimelu põhiküsimus.

Romaani sündmused leiavad aset Edwardi-aegses Londonis ja selle ümbruses… aga kas ikka leiavad? Chesterton ise kaebas eluajal, et inimesed, kes temalt selle loo mõtet tulid pärima, polnud enamasti vaevunud alapealkirja lugema ning selle üle mõtlema: Luupainaja. Nii tegevus ei toimu mitte Edwardi-aegses Londonis, vaid luupainajalikus Londonis; Chesterton tõmbab oma loo hoopis õigetpidi, mitte pahupidi, aga seda juba metafüüsilises mõttes.