“Metsikud detektiivid”

Samal ajal kui mehhiklane harutas hetketi arusaamatus inglise keeles lahti üht lugu, millest arusaamine minult vaeva nõudis, lugu kadunud luuletajatest ja kadunud ajakirjadest ja teostest, mille olemasolust keegi sõnakestki polnud kuulnud, keset maastikku, mis võis olla California või Arizona või mõni nende osariikidega külgnev Mehhiko piirkond, kujuteldav või tõeline piirkond, aga päikesest pleekinud ja kusagil minevikuajas, unustatud ajas või mis vähemalt siin, Pariisis, seitsmekümnendatel, ei omanud enam vähimatki tähtsust. Lugu väljaspool tsivilisatsiooni, ütlesin ma talle. Ja tema ütles jah, jah, nähtavasti jah, jah, jah.

Metsikud detektiivid, luuletajad ja elukunstnikud Arturo Belano ja Ulises Lima asuvad teele saladusliku luuletajanna Cesarea Tinajero otsingutele. Eksirännakud ja nende järelmõjud kestavad kakskümmend aastat, 1976-1996, ja kulgevad läbi mitme maailmajao ning arvukate tegelaste, läbi romaani, milles leidub armastust ja surma, hullumaju ja ülikoole, piltmõistatusi ja kõrbehaudu, luuleanalüüsi ja kodusõda. “Metsikuid detektiive” võib lugeda kui kirjandusloolist thriller´it, tee- või põlvkonnaromaani, mida on võrreldud nii Cortazari “Keksumängu” kui ka romaaniga, mida Borges kunagi ei kirjutanud.