“Missioon Sienas”

… Higi nõrgus mööda Shapiro nägu alla, kui ta seal niiviisi ootas. Paremas peos hoidis ta laia teraga nuga. Ja siis äkki nägi ta, kuidas ähmaselt läbi kardinate kumanud tuled kustusid. Ta surus sõrmed aknaraami alla, tõukas selle üles, astus tagasi ja jäi ootele.

Kerge tuuleõhk liigutas kardinaid. Ta sai vahest kümme või kakskümmend sekundit oodata, kui kardinad äkki kõrvale tõmmati.

Avatud akna ees seisis õhtuülikonnas pikka kasvu mees – kõik täpipealt nii nagu Grantor oli kirjeldanud. Pilvede vahelt paistva kuu ähmane valgus langes otse mehe valgele rinnaesisele.

Shapiro tõstis noa, sirutas käe välja ja saatis tapariista välkkiire liigutusega teele …