Kägisev uks laseb Elmari oksakühmlikuks iganenud, aga laupäevaselt heledaks küüritud kuuselaudadest põrandaga läbikäiku. See kitsuke hööveldamata seintega koridor viib maakonnalinna kõnniteekividelt likööri- ja konservivabriku kruusatatud õue.
Juba esimesest praktikapäevast peale tundub see kahemeetrise plangu tagune maailm Elmarile kuidagi mõistatuslikult kodune. Võta või värava-tädi Liisa. Eluaegne koduperenaine. Sõda ja muud sündmused keerasid tema elukäiku selliselt, et nüüd istub vabriku väravaputkas. Kodunt kaasatoodud naeratav toimekus aga pole põrmugi muutunud. Tema kunsttükk ongi kohatult puhtaksküüritud põrand, mis sadakonna tolmuse ja vahel porise saapa trampimisest ei mustu, vaid ainult kulub.
…
(Tegemist on mahakantud raamatukogu raamatuga, paberkaaned puuduvad)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.