Iiri haldja- ja vaimujutud
Et haldjaid näidatakse iiri maaelus nõnda suurte osalistena, ning et nad meenuvad igaühele peaaegu tahtmatult, kui jutt liigub üleloomulikele asjadele, siis pean ma paremaks siin välja tuua mõned muinasjutud ning kummituslood, mida mulle tolles majas ristteel räägiti. Need jutud näitavad, kui elavad on endiselt inimeste uskumused, ning tõestavad, et mitte kõigi jaoks pole haldjad kujud minevikust, vaid sama tõelised kui iga teine asi selle üheksateistkümnenda sajandi lõpukümnendi elus.
– Jutuvestja Jeremiah Curtin
Kirstutegija Daniel Crowley tõusis püsti, läks välja ja hüüdis:
“Mehed, naised, lapsed, sõdurid, meremehed, kõik need, kellele olen kunagi kirste teinud, ma kutsun teid täna õhtul oma majja ja annan oma parima pidusöögi korraldamisel.”
Inimesed, kes jälgisid surnud meest laua peal, nägid teda kutset kuuldes naeratamas. Nad jooksid ehmunult toast ja köögist välja ja kirstutegija kiirustas koju nii ruttu, nagu eesel teda kanda suutis. (…)
Ennäe! Kirstutegija maja oli valgustatud ja toimuski vaimude tantsuõhtu. Viiulimängijaks oli John Healy, kes polnud viiulit kaasa võtnud, vaid oli ühe ise teinud ja selleks liha oma kehalt eemaldanud. Ta hõõrus oma ribisid üles ja alla, iga ribi tõi kuuldavale erineva noodi, ja tegi kõige meeldivamat muusikat, mida Daniel Crowley oli kunagi kuulnud. Seejärel järgis kogu seltskond tema eeskuju. Kõik heitsid kogu oma liha eemale ja hakkasid mängima džiigi ja muid tantse oma paljaste kontide peal. Kui nad juhuslikult tantsides kokku põrkasid, võis hääle järgi, mis nad tegid, arvata, et Brandoni mägi põrkab vastu Kotkamäge.
– Loost “Daniel Crowley ja vaimud”
Fantaasia, 2011 176lk
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.