“Nad matsid Caesari”

Kupra kriminaalromaan 4

See päikeseline septembripäev oli täis ootamatusi.
Esimene neist juhtus siis, kui ma – välkkiirelt taibates, et auto ei olnudki kummuli ja kõik klaasid on terved – süüte välja keerasin ja ümber pöördusin.
Loomulikult ei lootnud ma teda põrandalt leida, sest ta kinnitas alati turvavöö, kuid olin veendunud, et pean välja kannatama tema ääreni metsikut raevu täis pilgu. Ent ma nägin, et ta istus täiesti rahulikult oma kohal ja tema ümmargune nägu väljendas vaid piiritut kergendustunnet. Ma ütleksin isegi, et leplikkust. Kangestusin üllatusest.