Arnold Zweig 1935. a. kirjutatud “Õppetund Verduni all” on selle kuulsa saksa sõnameistri teine raamat romaanitsüklist “Valgete meeste suur sõda” ja analüüsib Esimese maailmasõja läänerinde taustal kapitalistliku korra agoonia põhjusi ning vohama löövale fašismile soodsa kasvupinna mullaproove. Süžeeliselt kujutab teos kodanlusklassist pärineva intelligendikese vaimset küpsemisprotsessi lahingute ja kibedate kogemuste tules naiivset isamaalasest aktiivseks tõeks ja õiguse eest võitlejaks.
Romaan on autobiograafiline.
10. XI. 1887. a. Sileesias juudi sadulsepa pojana sündinud autor oli kahekümne seitsme aastane ja Saksamaa parimais ülikoolides keeli ning ajalugu õppinud (hiljem, meheeas, veel majandusteadust ja sotsioloogiat), kui Esimene maailmasõda algas. Esmalt määrati Zweig tööpataljoni Põhja-Prantsusmaal ja Serbias, hiljem töötas ta idarindel staabi pressiosakonnas.
Ka pärast sõda jätkas A. Zweig kaastööd ajakirjandusele. Kirjanikuna oli ta alustanud juba 1912. a. novellikoguga, kirjutas väga palju ja mitmes žanris (jutustusi, artikleid, esseesid, romaane) ning on oma loomingu eest ärateenitult saanud mitmeid kirjanduslikke auhindu, muuseas 1958. a. ka Lenini rahupreemia. Mõneti iseloomustab teda ühtlasi asjaolu, et ta 1949. a. valiti saadikuks rahukongressile Pariisi, 1950. a. Saksa Kunstiakadeemia presidendiks (praegu aupresident) ja seejärel Ülemaailmse Rahukomitee liikmeks ning Demokraatliku Saksamaa rahu eest võitlejate komitee esimeheks, 1957. a. aga oli ta Saksamaa (nii Ida- kui ka Lääne- Pen-klubi presidendiks.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.