“Päikesepillaja”

Sellesse raamatusse on koondatud suurem osa Artur Alliksaare luulepärandist. Sisulistel või kompositsioonilistel kaalutlustel, fragmentaarsuse või küsitava autorsuse tõttu on välja jäetud rida luuletusi, mille kvantiatiivne osa lehekülgede arvu poolest ei ole suur – kõne all on peamiselt luuletaja varasesse loominguperioodi kuuluvad riimilised värsid -, küll aga nimetamisväärne luuletuste arvult: ca 60 teksti. Koostaja subjektiivsusele osutab tõik, et mitmed nendest (“Suur aimus”, “Viis minutit viimistletud viisakust”) on juba perioodikas ilmunud. Kuid leidus neidki, mille avaldamine tundus eeldavat orienteerumist akadeemilisele väljaandele.
Arusaam niisugusele teosele esitatavatest nõuetest tingis omakorda, et nimme jäi astumata viimane samm, mille järel lugejale olnuks kättesaadav kogu Artur Alliksaare looming. Nii nagu akadeemikut ei saa valida kaaluosuti näidust lähtudes, ei või ka raamatu akadeemilisuse määra hinnata ainuüksi avaldatu täielikkuse põhjal. Loomulikuks nõudeks oleks ülipõhjalik teksti- ja allikakriitiline töö, kommentaarid, luuletuste dateermise vajadus jne. See nõudnuks mitmeaastast keskendunud tööd, milleks koostajal puudusid aeg ja võimalused. Käesolev raamat ei taha mingil juhul öelda viimas ja kaalukat sõna, vaid soovib olla ainult järjekordseks etapiks Alliksaare loomingu publitseerimisel ja kättesaadavaks muutmisel, mida seni tähistavad Paul-Eerik Rummo koostatud kogud “Olematus võiks ju ka olemata olla” (1968), “Luule” (1976) ning “Väike luuleraamat” (1984).

…