Pärtliöö oli suur kuritegu, isegi tolle aja kohta: aga ma kordan, veresaun 16. sajandil ei ole sugugi seesama kuritegu mis veresaun 19. sajandil. Lisagem, et suurem osa rahvast võttis sellest osa, kas tegelikult või mõttes: ta relvastas ennast, et rünnata hugenotte, keda ta pidas võõrasteks ja vaenlasteks.
Pärtliöö oli nagu rahva ülestõus, sarnane hispaanlaste ülestõusuga 1809. aastal. Ja Pariisi kodanikud, tappes ketsereid, uskusid surmkindlalt, et kuuletuvad taeva häälele.
Ei ole ühe mingusuguse jututegija ülesandeks anda selles köites ülevaadet 1572. aasta ajaloolistest sündmustest; aga et ma rääkisin Pärtliööst, ei saa ma hoiduda esitamast siin mõningaid mõtteid, mis mul tekkisid, lugedes seda meie ajaloo verist lehekülge.
Kas on hästi mõistetud neid põhjusi, mis tõid kaasa selle veresauna? Kas seda plaanitseti kaua ette või oli see kiire otsustuse või koguni juhuse tagajärg?
Kõigile neile küsimustele ei anna mulle ükski ajaloolane rahuldavat vastust.
Tõenditena esitavad nad linna kuulujutte ja oletatavaid vestlusi, millel pole kuigivõrd kaalu, kui on vaja otsust langetada niivõrd tähtsa ajaloolise seiga kohta.
Ühed näevad Charles IX-s teeskluse imet; teised kujutavad teda kui tusast, kapriisset ja kärsitut inimest. Jah, kui ta juba ammu enne 24. augustit pahvatas välja ähvardusi protestantide vastu… tõend, et ta plaanitses hävitamist ammuilma; kui ta neid silitas… tõend, et teeskles.
Ma tahan tsiteerida vaid ühte lugu, mida esitatakse kõikjal ja mis näitab, kui kergekäeliselt võetakse omaks kõige vähem tõenäolised kuulujutud.
…
Sari: Europeia
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.