“Põhja-Eesti klint”

Iga maa ja rahva tarvis on olemas mõni pinnavorm või maastik, mis otsesemalt kui miski muu seostub just selle maa või rahvaga. Soome meenutab end graniidist silekaljudega järvesilmade vahel, Rootsil on varuks Ölandi ja Gotlandi klindiastangud, Norra meenutab end  sinavasse uttu kaduvate fjordidega, Läti olemust aitavad sul mõista Kuramaa liivarannad jne. Millega astub sellesse ritta aga Eesti?
Kui Eesti looduses on üldse midagi sellist, mis võiks ülemaailmselt tähelepanu väärida ja võõramaalase mällu sööbida, siis võik selleks olla Põhja-Eesti klint. Seega on igati mõistetav, et just Põhja-Eesti klinti tahetakse esitada UNESCO maaimapärandi komiteele selle kandmiseks maailma kultuuri- ja looduspärandi nimekirja. Senini on Põhja-Eesti klindi tähelepanuväärsusteks pakutud eeskätt selle geoloogilist eripära (paljanduvate kivimkihtide suurt ulatust ja mitmekesisust, neis leiduvate kivististe rohkust ja head säilivust), siis autori arvamust mööda tuleks rohkem rõhutada Põhja-Eesti klindi, st Balti klindi keskse osa ajaloolis-kultuurilisele eripärale ning seda eelkõige kolme Läänemere äärset riiki (Rootsit, Eestit, Venemaad) ühendava sümbolmaastikuna Viikingite Teena. Eks olnud Balti klindi astangud teejuhiks enam kui 1000 aasta eest Ölandilt, Gotlandilt ja Mandri-Rootsist oma Idateed (Austrvegr, Austriki jne) alustanud viikingitele. Viikingite idasuunalistel pürgimustel oli oluline osa klindijärsakutele kerkinud linnuste (Borholm, Lindanes, Laadoga) ja siis ka Rootsi, Eesti ja Vene pealinnade tekkel.