Veel sadakond aastat tagasi käidi Prantsusmaa külades pimedatel sügis- ja talveõhtutel kord ühe, kord teise naabri juures videvikku pidamas – valvamas, nagu prantslased ise ütlevad. Kui õhtusöök läbi, kogunesid külainimesed kuhugi avarasse talutaresse. Nad sättisid end istuma toa keskel põleva tule ümber. Mehed punusid vitstest korve või vestsid puust esemeid. Naistel oli käes näputöö: kes kudus, kes õmbles … Majaperenaine lõpetas veel viimaseid päevatöid, sättides õhtusest lüpsist täis piimanõusid paika. Üksnes talu vanapreremees oli oma kõrge ea tõttu töötegemiest prii. Tema jälgis ümber kolde istujad, puna-sinitriibuline müts peas, ja torkas teinekord jutu vahele mõne tabava ütluse või vanasõna, mispeale kuulajad naerma pahvatasid. Aeg-ajalt tegi siidrikann rahva seas tiiru.
…
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.