“Purpurne surm”

Ning mida laiemale valgus taud, seda selgemaks sai mulle, et siin mitte hariliku tõvega polnud tegemist, vaid et ta kandis eneses terve inimsoo katastroofi algust. Kõigi abinõude peale vaatamata polnud võimalust taudile piiri panna. Ei aidanud maakohtade isoleerimised, karantiinid, paljud piiride sulgemised. Ei aidanud mingisugused medikamendid, sest taudi pisielukas oli tundmatu ning nähtavasti täiesti erinev kõigist seniseist pisielukaist. Ei läinud nädalatki, kui Indiast kanti taud Hiinasse, sealt aga Siberisse, Jaapanisse, Koreasse ning saartele.

Kuid mis kõige kummalisem ning fantastilisem: uus tõbi möllas üksnes meeste keskel, kunanaised ainult harukorril haigeks jäid. Nad olid kaitstud batsillide eest kas oma organismi erilise konstruktsiooni või ka vere immuniteedi tõttu. Nad võisid vabalt liikuda tõbiste keskel, suurema hädaohuta. Kuid see halastusetum oli taud meeste man, suretades kõiki – haritlasi ja töölisi, rauku ja lapsi. Ajalehed ei teadnud nimetada ühtki juhtumit, kus haige oleks paranenud. Taud oli väga külgehakkav, suremine oli massiline, ennenägematu, mis täitis kabuhirmuga riike ja rahvaid.