Martin Eiland astus ruttu mööda puurist, kus magas elatanud poolalasti papagoi, kes osa oma rohelisest sulerüüst oli poetanud puuripõrandale. Parem mitte äratada vanaeite, kellel vahel oli kombeks karjuda, nagu oleks ta elu kassiküünte vahel!
Martin istus tolmunud paberlaternate alla hämarasse nurka, mida ehtis värvitrükis toreadoor. Tulles päikeselõõmas unelevast linnast, oli ta läinud üles katuse alla oma tuppa, et end pesta. Leides tühja veekannu, põgenes ta sulatusahjuna hõõguvast kitsast ruumist alla tagasi.
Linn pidas alles lõunauinakut “Raudse Vilepuhuja” tavernis ei olnud näha ühtegi inimhinge. Oli vaid ühtlast norskamist kuulda leti tagant, õigemini alt, kuhu Martini pilk ei ulatunud. Õhk oli siin jahedam kui väljas, kuigi mõrkjas suitsust ja kolkunud veinist. Martini kurk kõrbes ja suu oli täis liivatolmu. Ta igatses juua midagi külma ja karastavat. Midagi muud peale veini. Kui saaks puhast, allikaselget vett? …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.