Pühapäeva hommikul kella 8 paiku märgati ujula juures pärijõge allapoole ujuvat sõudepaati, milles olid naisterahva riided. Paat püüti paari kalamehe poolt kinni ja viidi sõudepaatide üürimiskohta. Paadiomanik H. Einsalu mäletas, et oli paadi samal hommikul kella 7 ajal ühele daamile ja härrale üürinud. Loost teatati politseile ja mootorpaat sõitis välja otsima.
Umbes 3 km linnast ülevalpool leiti jõekäärus randa aetuna mehe kaabu ja sellest pisut eemal üksik aer. Jõekallaste läbiotsimine ei andnud mingeid tulemusi. Politsei muretses abijõudusid ja asus jõepõhja traalimisele kaabu leiukoha ligiduses ja sellest ülevalpool.
Pärast kahetunnilist tööd leiti umbes 100 meetrit ülevalpool mehe laip. Uppunu osutus taskusolevate paberite järgi röntgenoloogiks dr. Peeter Ivaskiks. Kümme minutit hiljem leiti ka daami laip, milles üks politseinikest ära tundis dr. Ivaski abikaasa õe, stud. fil. Elo Toomari. Daamil oli seljas ainult supeltrikoo.
Politsei arvates on tõenäoline, et noor naisüliõpilane, kes oli küll tuntud osava ujujana, sai hajumatult külmas vees krambi, ja et dr. Ivask hukkus teda päästa katsudes, sest et ta tuttavate teades ei osanud ujuda.
Kadunuid jäid leinama dr. Ivask abikaasa ja Elo Toomari õde proua Selma Ivask pojaga ning hulk sõpru ja ülikoolikaaslasi.
Mis juhtus jõel sel hiliskevadise pühapäeva varahommikul? Oli see juhus või paratamatus? Kes julgeks midagi väita isegi siis, kui ta uppunuid põhjalikult tunneks? Kui ta oleks jälginud neid vähemalt kaksteist aastat, alates ühest uduvihmasest novembriõhtust, kui sõlmiti esimene lüli sündmuste ketis, mille lahendusest tunnistab tükk trükimustast lõhnavat ajalehepaberit.
(ümbrispaber puudub)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.