Joseph Conradit (1857-1924) seostatakse ennekõike mere teemaga. Ometi polevat ta tahtnud, et teda eeskätt merelugude autorina meenutataks. Teades, et merelugudel on tihtipeale “kerge kirjanduse” kõrvalmaik, on ta ise üritanud oma jutustamislaadi varieerida ja keskendub siiski peamiselt tegelaste sisemisele arengule. Väline seikluslikkus võib Conradi puhul tihti petlik olla. Stephen Reunoldsi arvates pole Conradi merejutud seiklus- või reisiraamatud, millele süžee on poolvägisi külge poogitud. Meri on Conradile midagi niisugust, millega inimelu on lahutamatult seotud ja kus võib leida kõike, mida soovitakse: võitlust ja rahu, romantikat ja naturalismi, ideaale ja tüdimust, vastumeelsust ja inspiratsiooni.
Conradi esimesed merelood on kirjutatud raamjutustusena: minategelane viibib kuulajate seas, pajatajaks on ikka keegi teine, näiteks Marlow “Nooruses”, “Pimeduse südames” (e.k. LR, 1963; Varrak, 2002) ja mõnes teises loos. See andis autorile võimaluse distantseerumiseks ja omapoolseteks kommentaarideks.
1909. aasta detsembris valminud “Salajane kaaslane” on Conradi esimene puhtalt minavormis, autobiograafilisest seisukohast kirjutatud lugu. Siin on meri selgelt vaid taustaks, oluline on peategelase kahestumine, paine, mis annab loole peaaegu psühholoogilise thriller´i mõõtmed. “Salajane kaaslane” on tekitanud segadust ja sünnitanud ägedaid vaidlusi.
Noore, ootamatult ametisse määratud kapteni esimese merereisi teemat on Conrad lahanud mitu korda, sealjuures iga kord erinevalt. “Varjujoon” on üks neid lugusid, ent selle toon on sootuks teine kui “Salajasel kaaslasel”.
1915. aastal hakkas Conrad kirjutama ammu meeles mõlkunud lugu pealkirjaga “Esimene reis kaptenina”. Jutustuse aluseks on 1887. aasta lõpus, 1888. aasta alguses läbi elatud sündmused, mil Conrad lahkus Vidari esimese tüürimehe kohalt ja sai kojusõiduvõimalust oodates äkki pakkumise võtta üle Otago kapteni koht. Loo pealkirjaks kujunes hiljem “Varjujoon”, Conradi enese sõnutsi seetõttu, et muutus tema suhtumine loosse. “Varjujoone” kirjutamise aegu oli Conrad sügavas depressioonis, mille põhjuseks olid võlad, kehv tervis ja sõda. Kuna sõtta oli läinud ka Conradi poeg Borys, tundis kirjanik teatud hingesidet nende noortega, kes selles erilises olukorras mehe eest väljas pidid olema. Niisiis pole “Varjujoon” ainult isiklik mälestus, vaid pigem üldistus.
Kriitikud on “Varjujoont” nimetanud üheks lihtsamaks ja vahetumaks, puhtamaks ja ilusamaks looks Conradi loomingus tervikuna. Samas on ette heidetud liiga pikka sissejuhatust ja tõsiasja, et moraal kaalub loo enese üles ja noore kapteni enesesüüdistused on liialdatud ning ebausutavad. Sissejuhatus on Conradi jutustustes sageli pikk, see kuulub tema stiili juurde. (“Salajane kaaslane” on ses suhtes erand.) Arvustajate kahtlusi ette aimates on Conrad “Varjujoone” eessõnas arutlenud autobiograafilise looga kaasneva enesekesksuse ja edevuse üle, vihjanud, et omaenda minevikus üle mõlgustades näib inimesele ikka, nagu täidaks see oma suuruse ja sügavusega kogu maailma, ning lisanud, et meeleolu, milles ta lugu kirjutas, iseloomustab kõige paremini pühendus, “mis nägi mulle nüüd äärmiselt ülepakutuna”. Keith Carabine´i sõnutsi näitavad just loo pühendused autori soovi ära hoida süüdistusi egoismis ja liialdamises ning viitavad sellele, kuidas tema pihtimusi tuleks lugeda. Esimene pühendus on pärit loost enesest ning rõhutab meeskonna rolli, solidaarsust, mis aitas noorel kaptenil varjujoone ületada ning laeva raskest olukorrast välja tuua. Teine pühendus viitab autori solidaarsusele Esimese maailmasõja aegse noore põlvkonnaga.
…
Loomingu Raamatukogu, 2004 159lk
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.