“Strudlhofi trepp”

“Kui ma küsin endalt, mida ma siis õieti ja tegelikult saada tahaksin ning endale sooviksin, siis oleks see – palju raha, et leida lõplik ots rängimate seksuaalsete ekstsesside, mõttetute joomingute ja neile vastava vägivaldsuse reas. Selle asemel valisin ma kaugelt riskantsema tee – vooruse seikluse.” Selle usaldas viiekümne viie aastane autor “pärast keskööd” 18. oktoobril 1951 oma päevikule, avalikult poleks ta – tookord – midagi sellist öelnud. Avalikkuses tuli hakkama saada “vooruse seiklusega” ning pärast Strudlhofi trepi ehk Melzeri ja aastate sügavuse ilmumist (1951) olla vastavuses ka tööka ning ettevaatlikult õnneretsepte jagava autori kuulsusega. Ja järgmised viis aastat teenisid selle kirjanikuelu suurimat projekti, romaani Sortsid (1956), mis juba pealkirjas tsiteerib söakalt Dostojevskit ega taha peljata ka võrdlust selle noorpõlves austatud romaanikirjanikuga, tõsi küll, ainelt suguluses olevat substraadist – Viini justiitspalee tulekahjust 15. juulil 1927 – tuleb kompositsiooniliselt teisiti ja ka paremini jagu saada. nende kahe suure teosega võrrelduna tundub juba 1939/40 kirjutatud lühiromaan Valgustatud aknad ehk haldusnõunik Julius Zihali inimesekssaamine (1951) pisiasjana: veider saatürimäng, mõeldud küll prelüüdiks kahele monumentaalsele tekstile, mille õnnelik lõpp “pulmade vihmavalinguna” varjab paraku seda, et varem pakutakse väga palju selist ainest, millest tavaliselt on tehtud tragöödiad.