“Sul on teine”

“Sa oled nii ilus, kui sa naeratad. Aga sa naeratad järjest harvem.”
“See oleneb sinust. Mina olen vaid sinu meeleolu vastukaja.”
“See on mehele liiga ränk, olla kaks.”
“Naine on tihti kaks. Naine tahabki kaks olla.”
“Jõuad, ritsikas. Võib-olla sööksime vahepeal natukenegi?”
“Söö, Tehvan. Mina olen nõus õhust ja armastusest elama.”
“Nüüdsama justkui olid nõus armastusest loobuma. Või ajan ma midagi segi?”
“Kui sa ka otsustad minna, ega sa mu armastust ära jaksa viia. See jääb ju ikka.”
“Ühepoolne armastus kuivab kiiresti, ritsikas. Nagu kevadine oja, kui uut vett ei tule.”
“Sa ei tea naistest tuhkagi, Tehvan.”
“Sina meestest juba natuke tead?”
“Jah. Oma tarbeks piisavalt.”
Tehvan võttis Killul lõuast ja tõstis ta näo, et uurivalt silma vaadata, enne kui põsele suudles. Vennalikult. Kiretult. Mujaolevalt.