“Sume on öö”

Juba sinuga koos! sume on öö… Aga siin ei ole valgust peale selle, mis tuuled on taevast puhunud kaudu sünge rohelus ja looklevate sammalteede.

John Keats “Ood ööbikule”.

…”Sume on öö” (Tender Is the Night, 1934) lõimetusaeg oli enneolematult pikk ja vaevaline, vaheaaegadega kokku üheksa aastat. Fitzgerald kirjutas romaanist kolm pikemat varianti, vahetas korduvalt pealkirju, tegelaste nimesid, süžeeliine, kirjaniku vaatekohti ja karakteriarenguid. Need olid rasked aastad Fitzgeraldile, täis kibedat enesepiitsutamist ning selle emotsionaalse pankrotistumise põhjuste otsimist, mis oli endaga toonud “toreda isiksuse murdumise”. Juba kahekümnendatel aastatel sai talle järjest ähvardavamalt selgeks, et see playboy roll, mida ta noorusliku entusiasmi ja naiivsusega mängis nii kodumaal kui Euroopas, ei sobinud kirjanikule, kellel on tõsised taotlused, kuid järjest raskemaks osutus oma elus otsustava pöörde tegemine. Kolmekümnendate aastate algul halvene süveneva alkoholismi mõjul märgatavalt tema tervis ja varises skisofreenikuna lõplikult kokku tema naine Zelda. Omalt poolt lisas seesmist rahulolematust ning pinget seegi, et ta elas kõrgetest honoraridest hoolimata kogu oma elu kasvavates võlgades, mis nõudsid väheväärtuslike ajalehejuttude pidevat produtseerimist. Ja eks latigi tavatult kõrgele asetamine raskendanud “Sume on öö” valmimist, sest Fitzgeraldi salaunistuseks oli kõigest hoolimata kirjutada oma ajastu vaieldamtu tippteos, nn. ameerika suurromaan (Great American Novel), nagu seda laadi kirjanduslikke üritusi pooleldi tõemeeli, pooleldi pilkamisi nimetatakse.

Dick Diveri dualismi juured peituvad Fitzgeraldis endas. Nagu Dick, nii tahtis ka tema varasest noorusest peale olla “rõõmu jagaja väljavalitutele, võrratute õnnehetkede sepistaja” – olgu või Trimalchio pidusöökide korraldajana. Ka tema tahtis olla hea, õiglane, julge ja tark, aga samal ajal ka kõikide lemmik, edukas, populaarne, armastatud. Rahamaailma ja jõudeelu korrumpeerivat mõju mõistis Fitzgerald juba õige varakult seda tunnistavad mitmed tema kahekümnendate aastate alguse jutustused -, ent kuigi ta südames tundis “püsivat umbusku, vaenulikkust logelejate klassi vastu”, lummas teda nende maailma väline sära, see näiline iseseisvus ning vabadus, mida raha oma valdajale tagas. “Sume on öö” ei ole autobiograafiline romaan selle sõna otseses mõttes, kuid Dick Diveri enda müümisel, pettumustel ja viimaks ka illusioonidest vabanemisel ning murdumisel on tugev autobiograafiline paraleel. …

Tõlkija