Sisukord
– Surma vari
– Üks sent sandile
– Sõnamaagia
Paarkümmend aastat tagasi korraldati kirjanikele ekskursioon mööda kirjanduslikke paiku ja me käisime sõna tõsises mõttes tuhandes kohas, nagu Juhan Liivi sünnitalus ja Anna Haava sünnikohta märgistava kivi juures. See oli meeletu kiirustamine, kus ahmiti pilt mällu: ah siin ta siis kasvaski -, kui olime juba uue vaatamisväärsuse juuers. Enamasti olid need surnuaiad, üks surnuaed teise otsa, nii et hauad lõid peas tantsu. Alles Väike-Maarja kalmistul tuli muutus.
Niipea kui läksin kaarjast raudväravast sisse, tundsin peale lehtpuudest hoovava hämarus ja jaheduse vastu õhkuvat midagi senikogematut – ja samas ürgomast. Olin saabunud nagu aastapikkuselt teelt koju. Vahepeal oli ümbrus ainult võõraks kasvanud ja ma pidin tegema selle endale uuesti lähedaseks. Mulle tuli meelde, et juba lapsepõlves oli Maarja nimel minu jaoks maagiline tähendus. Siis ma ei osanud seda veel lahti mõtestada, aga teos Maarja ja Maarjamaaga oli ebamääraselt olemas. Tol hetkel surnuaiavärava juures seistes ei teadnud ma veel, et mu oma vanaema ja vanaisa on sinna kalmistule maetud. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.