Elmar Lang, endine matemaatikaõpetaja, nüüd matemaatik ühes Stokholmi elukindlustusseltsis, pigistas simad kinni ja toetas pea vastu vaguniseina. Ta oli teel, et mõnisada kilomeetrit oma elukohast lõuna pool veeta ühes pansionaadis oma suvepuhkust koos naise ja kahe tütrega.
Ilma et ta oma pead oleks liigutanud, praotas ta silmad ja vaatas laugude vahelt. Jah, kõik oli korras. Marit, ta vanem tütar, istus tema kõrval ja ajas tasa juttu Annega, nooremaga, kes istus Mariti vastas. Mõlemad vahtisid aknast välja ja kõnelus keerles peamiselt selle ümber, mida nad mööda sõites nägid.
Juta, Elmari naine, istus vastasakna juures üle vahekäigu. Ka tema näis hoolega aknast välja vaatavat.
Peale nende nelja istus samas kupees veel neli võõrast. Üks keskealine rootsi mees oma naise ja lapsega ning Juta vastasistmel keegi vanem proua.
Elmari pilk langes Annele, kes viskas järsu liigutusega pea selga, et takistada heledaid lokke langemast silmile.
“Kuidas küll Ann sarnaneb Ireenega!” pidi tahtmata mõtlema. “Isegi liigutustes.”
Uuesti pigistas ta silmad kinni. Ent ta ei saanud tukkuma jääda nagu mees tema kõrval. Ta silmad olid valusad ülepingutavast arvudele vahtimisest, ta tahtis neid kaitsta aknast sissetungiva ereda päikesevalguse eest. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.