“Tekstid aastatest 1965-1969”

Tsiteerin: Sisemise inimese ja välise inimese vahel on sama lõputu erinevus, nagu on erinevad taevas ja maa.
Kui ma olin oma esimese põhjuse juures,  siis polnud mul Jumalalt, ma olin iseenda põhjus. Seal ei küsinud minult keegi, kuhu ma suundun või mida ma teen; seal polnudki kedagi, kes minult küsiks. Seal olin see, kes tahtsin, ja kes ma olin, seda ka tahtsin; olin vaba Jumalast ja kõigest.
Kui lahkusin (ujusin välja) sealt, rääkisid kõik loodud olevused Jumalast. Kui keegi oleks minult küsinud: “Vend Eckhart, millal lahkusid kodunt?”, siis olin seal hetk tagasi; olin üksi, tahtsin ennast ise ja tundsin ennast ise, et teha valmis inimene (kes ma siin all nüüd olen).
Vaat mispärast olen ma ei-sündinu ja oma ei-sündinu kujus ei saa ma surra. See, mis ma olen sündimise järgi, sureb ja lakkab olemast, see on antud ajale ja laguneb laiali koos sellega. Aga minu sünniga sündisid ka kõik loodud olevused. Nad kõik tunnevad vajadust tõusta oma elust oma olemuse juurde.
Kui naasen, on see läbimurd palju üllam kui minu väljatulek. Selles läbimurdes olen üle olevuste, mitte Jumal ja mitte olevus. Olen see, kes olin ning kelleks pean jääma nüüd ja alati. Kui saabun, ei küsi minult keegi, kust ma tulen või kus ma olin. Seal olen see, kes olin, ei kasva ega kahane, sest olen vankumatu põhjus, mis paneb liikuma kõik loodud olevused.