Me kõik kavatseme kunagi oma võlad ära maksta.
Ja maksamegi. Või ei maksa. Taevas halasta, raha on mul rohkem kui vaja, autot, suvilat ja nahkmantlit pole mulle tarvis, sugulased on aineliselt kindlustatud, alimente ma ei maksa, restorane ei salli, joomisest hoidun, minu praegused tuttavad elavad külluses, kas inimesed mulle elu jooksul vähe halba on teinud, vannun, mõnikord läheb süda täis: “Hakkan õige sigatsema, nii on palju kergem elada”, aga leebud kohe, kui sind puudutab inimlik kaastunne… Ka meelitab vaga soov, et kui oled rikkaks saanud, siis tasuda heateo eest sajakordselt.
Loomingu Raamatukogu, 33/34 1984
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.