Skandinaavi rahvaste grupp koosneb taanlasist, rootslasist ja norralasist, ühes viimastest IX sajandi paiku p. Kr. eraldunud islandlastega. Koos moodustavad nad gooti-germaani rahvastepere põhjamaise haru.
Juba pronksiajal (a. 1500-500 e.Kr.) elasid germaani hõimud Läänemere lõunaosa ümbritsevail mail (praeguses Lõuna-Rootsis, Taanis ja Loode-Saksamaal), ning mitmed uurijad uuemal ajal peavadki neid paiku germaanlaste algkodumaaks, kust nad hiljemini on levinud mujale Euroopasse. Umbes aastaist 300 – 750 p.Kr. on pärit nende põhjamaa rahvaste esimesed kirjalikud mälestusmärgid, esemeil ja ruunikividel leiduvad nn. vanemad ruunikirjad. Et need sel ajal igal pool on loetavad ühteviisi, laseb järeldada, et kuni viikingiaja alguseni, s.o.u. kuni 800. a. p.Kr. kogu Põhjamail kõneldi veel ühist, nn. muinaspõhja keelt. Alles viikingiaja (umbes 800-1050) jooksul teostus esimene lõhenemine ühelt poolt taani-rootsi, teiselt poolt norra-islandi keelemurdeks, kuni 1000. a. paiku olid kujunenud juba kõik neli peakeelt: taani, rootsi, norra ja islandi. Edasi kestis sisemine eristumine mõnesugusel määral veel kohalikkude dialektide arenemise kaudu, mis protsess aga riigiühikute kujunemise ja mõne kohaliku murde kirjakeeleks võtmise tõttu pole saanud muutuda nimetatud neljale keelele kaugema killunemise hädaohuks. …
K./Ü. “Loodus”, Tartu, 1935.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.