Oskar Luts (1887-1953) on kindlasti üks armastatumaid ja tuntumaid eesti kirjandusklassikuid. Tema teosed on tugevasti mõjutanud eestlaste minapilti ja arusaamist oma ajaloost ning pakkunud arhetüüpseid tegelaskujusid ja olukordi. Sageli kiputakse aga muud Lutsu loomingut “Kevade” – sarja kõrval ülekohtuselt alatähtsustama.
“Vaikset nurgakest” võib õigusega nimetada Lutsu teraivamaks ja poliitilisemaks ajakajaliseks teoseks, mis pakub eredat vaadet 1930. aastate alguse Eesti ühiskonda. See oli maailmas majanduskriisi ning saksa natsionaalsotsialismi esiletõusu aeg. “Vaikse nurgakese” kevadõites Tartu taustal ja lutsulikult isikupäraste tegelaste seas mängivad olulist rolli siinsed sakslased, näiteks allakäinud endine mõisnik, kes seostab Hitleri võimuletulekut lootusega saada tagasi mõis, mille eestlased on ära võtnud.
“Vaikne nurgake” ilmus esmatrükis 1934. aastal ja seda on üha uuesti dramatiseeritud: esimesena tõi selle juba 1935. aastal lavale Andres Särev ning seni viimane on olnud Raivo Adlas 2007. aastal, vahepealsetest väärib esiletõstmist Ingo Normeti 1972. aasta lavastus Pärnu teatris.
“Vaikset nurgakest” on peetud mitmel puhul kohaseks üldmõisteks. Mainigem näiteks sellenimelist boheemlaste kohvikut Tartu Oskar Lutsu nimelises linnaraamatukogus. Ka kirjaniku 50. surma-aastapäeva märkinud näitus tema majamuuseumis kandis just “Vaikse nurgakese” nime.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.