Ühel päeval järjekordsele retkele minnes nägi Anu ja vanaisa, kuidas üleaedne askeldas õues pudelivirna kõrval. Ta valas ühest ilmatu suurest pudelist mingit kollakat vedelikku valgesse kannu ning asus sellega limonaadi- ja õllepudeleid täitma. Vanaisa tervitas ja astus õue juttu ajama.
“Tervist-tervist!” vastas Münchhauseniks ehk lihtsalt Münhaks kutsutud naaber ja naeratas oma igevest naeratust, mis ilmus otsekohe tema näole, niipea kui ta oma suud paotas. “Näh,” ütles mees, “sain ühe laari nisuveini valmis, villin selle nüüd pudelitesse, muidu liisub ära.”
“Mis see villimine on?” küsis Anu vanaisalt.
“Villima tähendab nii kanget märjukest pudelisse ajama, et joojal tulevad villid kõhunaha peale,” mökitas Münha naerda. “Villimine on mingi joogi pudelitesse panemine,” seletas vanaisa vastuse üle. “Villida võib piima, õlut, limonaadi, üldse kõike joodavat.”
Mehed vestlesid seni, kuni naaber oma tööga valmis sai. Ta puistas suure pudeli põhja jäänud nisuterad pange ja suundus sellega piirikraavi ääres asuva prügihunniku poole. Vanaisa ja Anu läksid temaga kaasa, et kraavi äärt mööda mägedesse minna.
…
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.