“Värsivakk”

Artur Adsoni kriitilist tegevust iseloomustab selle üle nelja aastakümne ulatavas perspektiivis range hoiak. Sagedasti vanatestamentlikult vinge, tihti kohtumõistja ja harvem kuulutaja osas on ta osutunud meelekindlaks meheks. Hea ja halva probleem on talle jätkuvasti oluline. Kirjandustegemine, kus lõtvus lõtvuse pärast valitseb, lavaline minnalaskmine, kus vaatajaskonna arenemata maitsele vastu tullakse, ja filmid, kus nilbe närvikõdiga hangeldatakse, on Adsonit kui arvustajat alati ägedale vastupanule kihutand. Ajutise möönduse sellest tõde ja ilu sarnastavast printsiibist tegi ta maapao algaastail, kus ta paguluskirjanduse labürindis orienteerumiseks rahvusliku poolt või vastu juhtnööriks valis. Ilma oma moralistlikke mõõdupuid minetamata on ta tänapäeval oma hõbedases nooruses üks meie hinnatavamaid kriitikuid. Adson ei pühitse, kui tooruse taga irivitab tühjus. Uut pelgalt uue pähe pole ta kunagi uskund. Tõsisest hingehädast aetud hüüdu sügavusest ei ole ta mitte ainult respekteerind, vaid ka valjendand. Adson on Jaan Oksa geeniuse üks esimesi tunnetajaid ja ta on ka selle eest hoolitend, et tolle ainulaadse kirjaniku kuulutus mitte hüüdjaks hääleks kõrves ei jääks. Nende ridade kirjutamisel on ta siiamaani ainus Pasternaki tutvustaja ning õiglaselt vaagija meie trükisõnas. Kvasikirjanduslikust edevusest tulenend tolumpilvi, milleks ehk vabariigiajast Aino Kallase ja Hella Vuolijoki keerutusi Koidula ümber võik meenutada, on ta kohkumatult laiali puhund. Publitsistlikke tuulikuid on Adson üldse innukalt rünnand. Silmas pidades tema argumentide teravust ja tõepõhja ning võimet taha vaadata ja ette näha jääb tema ainsaks pidepunktiks donkihotliku meelelaadiga mõlema piigimehe üksikvõitlejalik seisund.

…

Vaba Eesti, 1959 191lk