“Võimukõdi”

“Mõnus oli tunda, et tema teha on, mis saab mehest, kes käsutab sadu alluvaid ja liigutab tuhandeid rublasid, näitab näpuliigutusega, mida teha kümne tuhande hektari maaga või kuidas muuta lihaks suured seakarjad. Hea oli määratleda ennast tähtsana, tulvil tarmu ja mõjukust, otsustusvõimelisena ja õiglaselt karmina, kellest sõltub üsna palju nüüd ja edaspidi. See oli võim, mis on ainus, mis alati ja kõikjal ühtemoodi lööb lahti või suleb uksed, muudab saatused või purustab need hoopis.

Lisaks sellele tajus Martin Kõuer võimu omamises aga veel midagi, mis omaettegi olles pisut häbenema pani, sõnadesse sättimiseks sobimatu näis, väljaütlemiseks suisa võimatu, aga mida lihtsalt tunda oli üsna mõnus.
Oli kohe väga mõnus.
See oli kõdi, meelitav, salapärane ja siivutu.
Kokku oli see kõik ei rohkem ega vähem kui kõdi võimust.
Uimasti, mida igaüks või peaaegu igaüks, kes seda tunda on saanud, tahab aina rohkem ja rohkem.
Mitte kunagi ja mitte kellelegi ei saa sellest küllalt, uskus ta.”

– Ahti Kõo
“Võimukõdi”