“Võlu ja vaim”

Esimene raamat

Loomade ränded

Eedu jaoks oli tähtis üks pilt: mööda lahevett, mis ei olnduki nagu vesi, vaid selge taevas ise, libises roheliselt-hõbedaselt helklev pilv; üha kaugemale temast, üha pisemaks, ja sedamööda kasvas üha suuremaks igatsus tema sees.

Kui vana ta siis oli, kui ta seal kadakate varjus seisis ja pilve kaugenemist jälgis? Õige väike, sest ta polnud veel vaja kummarduda, et end põõsaste vahele peita. Kuid vanus ei olnud üldse tähtis, sest see pilt ja too tunne tema sees olid kui ajatud – ta kandis neid üha endas ja tema kavamisega need ei muutunud tema sees.

Ta teadis küll, juba tookord väikesena seal seistes, et see polnud mingi ime, vaid noor kask, mille Kalda Anton oli oma paati püsti ajanud. Ise ta istus seal all oma Einarti ja Astridiga – Eed tundis nad ära, ka nii kauge maa pealt. Ent seda imelisem oli vaadata, kuidas too kohev-rohetav-sädelev puri neid tasa üle lahevee taevasse kandis…

Kalda asus kõrgendikul. Kõrgendik oli vaevumärgatav, ometi võis tunda, ükskõik kustpoolt lähenedes, et liigud tasapisi kõrgemale. Kalda asus suure metsa veerel; lõuna pool lage põld, läänes ja põhjas maadligi kadakate väljad. Tugevad meretuuled tuhisesid tast aina üle – noor kuusehekk ei suutnud veel kaitset pakkuda.

Virva jäi üsna metsa sisse. Tammed, kased, kõrged saared tungisid igast küljest peale, tahtes teda lämmatada.

Kalda Anton ütles tihtipeale: “Teil on hea soe nagu pesas – meil viib tuul kõrvad peast!”

Aga Eedu meelest ütles Anton seda vaid temale lohutuseks, sest Eed ei kartnud tuult ega päikest ega lagedat maad. Tema kartis pimedust, vaikust, igasuguseid soppe ja nurgataguseid, kõrgete puude varju ja pimedat reheahjupealset.

…