… Sümbolismile omaselt püüdis Csath oma novellide keelt ja kompositsiooni teadlikult lähendada muusikale, kuid peale muusika oli üheks tema olulisemaks ilukirjandusväliseks mõjutajaks ilmselt freudism – Csath oli Ungaris esimesi psühhoanalüüsi asjatundjaid ja propageerijaid, aga ta oli tuttav ka Jungi varasemate töödega. Isiklikud ja arhetüüpsed sümbolid põimuvad selgesti äratuntavalt ja varjamatult Csathi novellides, eksistentsiaalne ekslikkus peegeldub vormi katkendlikkuses. Csath ei üritanudki oma “demonismi” estetiseerida (nagu näiteks Oscar Wilde). Kasutades kunstiliste tunnetusvahenditena unenägu (kui elu ja surma eraldavat olekut), endaunustust, valu, julmust, muinasjutulikkust, hullumeelsust, maailm läbi lapseilmade, oli tema eesmärgiks kõigis oma juttudes tabada mõnd inimeksistentsi äärmuslikku ilmingut, leida situatsioone, milles olemine kas või hetkeks paljastuks sellisena, nagu ta on. Ent sellega ei pruugi piirduda, Csathi teostel on ka muid, ajaviitelisemaid väärtusi. Mitmed (kaasaarvatud tuntuimad) neist on mingil moel seotud just laste maailmatunnetusega (vt. “Looming” 10/1996), mis oma vahetuse tõttu võimaldab Csathi arvates kõige edukamalt, puhtal kujul jälgida ühiskonnas toimivaid psühholoogilisi vastasmõjusid ja sotsiaal-hierarhilisi struktuure.
Missugune ka poleks Csathi isikliku tragöödia (millest annab tunnistust tervikuna avaldamata päevik) ja tema loomingu side (valitseva arvamuse kohaselt tuleks neid vaadelda lahus ja ainuke viga on selles, et üks katkestas teise edasiarengu), mingi aimduse mõlemast peaks loodetavasti andma käesolev raamat, kuhu Geza Csathi umbes viiekümnest novellist on ülevaatlikkuse printsiibil püütud hõlmata mõned iseloomulikumad.
– Tõlkija
“Loomingu” Raamatukogu, 1997/20
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.