Valik I.
Illustreerinud Ed. Viiralt.
On õhtuid imelikke suvel ja varasügisel, kui ilm unisilmil valmistub lühikesele ööle ning eha punetab, peatudes päikese voodi kohal, ja päike hakkab nihkuma ümber põhjakaare itta, et hommikul olla jällegi omal kohal. On siis kõikjal soe ja tuuletu ning vareste kuri kraaksumine kajab merest mereni. Majaseinad ja künkad kumavad omalaadilisest helgist ja põrnikad veavad kogu taevaaluse tihedasti täis siidiniite. On nii kummaline selge hämarus. Selgesti võib siis näha, kuis talutaat askeldab veel hilja õues, kuna pere magab juba. Ainult hällilapsed laulavad oma jonnakat laulu ja koerad kuulavad õuel seda kikiskõrvul. Ent talutaat ei hooli lapselaulust – ta säeb seina najale põllult toodud harkatra. Viimasel on suu värskest künnist mulda täis ja kahe hiilgava kihvaga jääb seinanajalt unistades kaugele vahtima kui noor elevant. Talutaat aga nõjatub siis aia najale ja kaeb targa pilguga üle nurmeribade. Silm on tal terav ja ta näeb kõik kuni naabri nurmeni; ja kui märkab, et vili sääl paremini kasvab kui temal, siis sülgab taat kõigest hingest takjapõõsasse ning näo tõmbab virilaks, otsekui oleks söönd haput. Siis lööb südametäiega õhus käega ja istub kivi otsa, päästab lahti tsuvvapaelad ja higised jalgrätikud lööb tolmust ja mullast maad vastu tühjaks. Jalgrätikud ja tsuvvad võtab siis ja viskab aia otsa tahenema ja need jäävad sinna hommikuni, kirjud kui vasikanahad. …
(raamatus on pühendus)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.