“Aadlimäng”

Mereromaan

V. Anslan oma teenelise mütsiga, mille tuul rebis peast ja mis lebab Atlandi ookeani põhjas, kus ühesilmaline kilpkonn üritab asjatult seda leida, et ignoreerida tõenäosusteooriat.

B. Söödi “Kirjandusteooria” järgi liigitame siinkirjutatu “isiku arengu romaaniks”. Teisalt aga leiame end kistuna nii mere- kui üldajaloo pentsikutesse kapriisidesse, kus viibida oleks naeruväärne, kui poleks nii nukker. Tegu pole tehisparoodiatega, vaid need on eranditult pärit tegelikkusest.
B. Sööt kinnitab läbi oma nägemuse, et “kangelased kujunevad ja jõuavad välja”. Ometi ei jõua selle loo tegelased kuhugi välja, vaid nad ilmuvad sama närustena, millistena nad lahkuvad, erandiks ehk üks-kaks tegelast. Sealt aga saab küsida, milleks siis oli sünnitud ja tuldud?
Ja sellele vastaks peategelane Evert, et ta on üritanud teada saada meresõidu saladusi, kohanud nende argist rõvedust, kuid maitsnud ka nende ülevust.
Ning lahkudes ta sooviks selle kordumist… mis ei kordu.

Viljo Anslan