Kui Joaquin Monegro suri, leiti tema paberite hulgast midagi memuaaridetaolist süngest kirest, mis oli kibestanud tema elu. Käesolevasse jutustusse on põimitud katkeid tollest pihtimusest – nii ta selle pealkirjastas – kommentaaridena, mis Joaquin oma kannatuste kohta iseendale tegi. Need katked on pandud jutumärkidesse. “Pihtimus” oli adresseeritud tema tütrele.
Lugedes korrektuure teisele trükile oma raamatust “Abel Sanchez: Lugu kirest” – vahest oleks õigem. “Ühe kire lugu” – ja tehes seda siin, piiri lähedal maapaos, silme ees minu nukker Hispaania, ent ometi tema raja taga, tundsin endas elustuvat kõiki patriootilisi ängistusi, millest olin tahtnud vabaneda, kirjutades seda ängistavat lugu. Lugu, mida ma ei tahtnud enam üle lugeda.
Romaani esitrükil ei olnud Hispaanias algul menu. Kindlasti tuli sellele kahjuks troostitu ja sünge allegooriline frontispiss, mille ma tingimata tahtsin ise joonistada ja värvida; aga võib-olla mõjus veel rohkem jutustuse enda sünge troostitus. Lugejatele ei meeldi, kui inimhinge haisvaid sügavikke skalpelliga lahatakse ja mäda välja purskuda lastakse. …
Hendaye, 14. juulil 1928
Miguel de Unamuno
Loomingu Raamatukogu, 1989, 29/30
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.