Hannes sammus mööda Kastani tänavat Riia maantee suunas. Ta tuli Kesk tänavalt, kus ta oli endale korteri leidnud oma endise õpetaja Anton Kormeti juures.
Seni oli Hannes tavatsenud pühapäeviti jalutada koos Kormetiga, eriti kui oli niisugune ilus sügiseilm kui täna. Aga nüüd ei olnud Kormetit kodus. Ta oli sõitnud Tallinna oma vanema tütre juurde, pärast seda kui oli sellelt saanud tegerammilise kutse: “Peeter kolis ära tule kohe Hella.”
Peeter oli Anton Kormeti väimees. Ta oli seni töötanud välisministeeriumis, kus tal Hannese teada ei olnud mingi tähtis koht. Ent niihästi Kormet kui ka Hannes mõistsid kohe, mis see telegramm tähendas. Peeter Kaarup oli vangistatud ja tema naine, kel oli kaks väikest last, ei osanud esimeses ahastuses pöörduda kellegi muu kui oma isa poole.
“Mis jääb nii meie rahvast järele?” mõtles Hannes, sest Kormeti väimees ei olnud ainuke, kes oli areteeritud. Iga päev, mis läks, tõi teateid uutest vangistamistest. Inimesi kadus päeval ja ööl. Eriti öösisiti koputati ustele ja veeti mehi ja naisi minema nende kodudest.
…
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.