“Alfie”, ütles ta, “kas hakkad jälle otsast peale?”
See oli Siddie, mu iganeljapäevane linnuke, abielus naine, kahekümne üheksa aastane, või nii ta vähemalt ütles, aga ta võis olla ka kolmkümmend kaks või kolm, äärmisel juhul kolmkümmend viis, kaunikesti kiuslik, puhas nagu pähkel, vast ehk liiga pikakoivaline minu maitsele, tugevate sääremarjadega, aga rinnad on tal ilusad, ja oskab end riidesse panna ja suu peale kukkunud ka ei ole. Ühesõnaga, naisterahvas, kellega võib igale poole minna, ja mida sa hing ikka ihkad kolme-nelja viinapitsi ja tomatimahla eest nädalas, pealegi kui ta igal teisel korral oma osa kinni maksab, pistab mulle laua all raha pihku.
“Ja mis siis, kui hakkangi?” vastasin ma.
Teate, see on tegelikult märguanne, ja ta loodab, et lähen õnge …
(Raamatu seisukord jätab soovida: raamatut on ikka korduvalt loetud, kaaned kulunud)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.