Mul ei olnud kavatsust kirjutada näidendit selle tavatähenduses. Võtsin sulepea eesmärgil jäädvustada vähetuntud ja tundmatuid mälestusi Anton Hansen Tammsaarest vestluste kujul. Kuna olen oma ametiülesannete täitmisel viibinud tema viimases kodus aastakümnete vältel, kuulnud leselt ja lastelt üsnagi palju meie suurkirjaniku kohta. Mälestusi peamiselt kõneldaksegi asjasthuvitatuile, vaid vähesed on neid kirja pannud ja välja andnud memuaaridena. Järgnevad mälestused kujutavad seetõttu endast paratamatult kõnelusdraamat, milles osalejad on pandud ühiselt avama tõtt A. H. T. kohta. Kahtlemata annaks suuremat efekti, kui kõnelejaid, kes samu asju mäletavad, oleks rohkem. Mainitud kaalutlusel tõin A. H. T. kodu söögitoa ümarlauavestlustele perekonnaliikmetega ka meie kultuuriloo tuntud nimesid: nende mälestused on ilmunud artiklitena ja memuaaridena või seisavad alles avaldamata (Bernhard Linde). Mind on aidanud ka kirjavahetus Austraalias elanud Leonid Tretiga, kes tõlkis “Tõe ja õiguse” I köite vene keelde ning on teost analüüsinud. Niisiis – meile kõnelevad suurkirjaniku perekonnaliikmed ja temaga suhelnud lähedased inimesed ning minu poolt ei ole Tammsaare isiku kohta faktiliselt midagi välja mõeldud. Ma olen üksnes erinevatest allikatest pärinevad andmed aidanud tegelaste suus draamaseaduste järgi ringlema ja see on nõudnud ka kirjandusteaduliku komplitseerituse kasvamist “Tõe ja õiguse” seletamise huvides. Mälestuste loogiline kõrvutamine muutus nende kriitikakski – kõnelejad hakkasid vahetevahel üksteisele vastu rääkima ja vahetevahel koguni “mälu kaotama” lähtuvalt oma vaatepunktidest, isiklikest motiividest. Taaselustusid kunagised inimesed, nende karakterid, vahekorrad ja võitlused…
E. T.
Loomingu Raamatukogu 40/1991
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.