“Armuke”

…

On varjamatult meelelised ihad, iha loitsivad leheküljed.

On armutu ausus.

“Armukeses” tõukab mõningaid inimesi eemale valge tüdruku ja hiinlasest armukese paar. “Me jätame leheküljed vahele,” ütlevad nad, “või paneme silmad kinni.” Nad panevad lugedes silmad kinni. “Armuke” on nende jaoks hullumeelne perekond, jalutuskäigud, parv, on öine Saigon ja kogu asumaavärk. Kuid mitte Valge Tüdruk ja hiinlasest armuke. Enamiku aga täidab see “Armukese” paar, vastupidi, ootamatu ihaga, mis kerkib sajandite sügavusest, inimeste sügavusest, verepatu-, vägistamisihaga. Minu jaoks kätkeb see tüdruk, kes kõnnib läbi linna, nagu läheks kooli, hiigellaial, tramme täis avenüül, turgudel, inimestest mustaval trotuaaril, olles teel mehe juurde, tolle orjaliku kohustuse juurde oma armukese vastu – ta kätkeb vabadust, mille mina olen kaotanud. …