Üks mõte on kangekaelselt söövitanud enese Hans Kumari teadvusse. See on seisnud seal kogu öö vahti pidades, väsimatult ta teadvusele koputades, et nüüd silmi lahti lüües rünnata teda sääse tüdimatu visadusega.
Aeg on varajane, tuba on alles täis varahommiku lahjat valgust. Südaöö unine vaikus on murtud; suur maja on alustamas oma igapäevast rutiinipärast elu. Koridoris kolistatakse ämbri ja harjaga, kuski lüüakse uks kinni, kellegi jooksusammud tõttavad trepist alla, keegi vilistab. Vesi pahiseb torudes ning visiseb kraanides. Keskküttetorudes vulksub aeg-ajalt. On jahe.
Jälle on õhku torudes, mõtleb Kumari tusaselt. – Ta ajab enese istuli, küünitab käe äratuskella järele ja vajutab sõrme tasalülitavalt kella läikivale nupule. Ta liigutused on ettevaatlikud, mõõdetud, et mitte äratada naist, kelle uni on peaaegu linnulik. Ta ise magab hästi, ta uinub kohe ja sügavasti, teda häirib harva miski – harjumus, mille ta kirjutab lapsepõlvekodu arvele, kus rahu puudumine oli olnud tavaline.
Ta lükkab jalad tuhvlitesse, tõmbab froteermantli üle ööriietuse ja läheb aknaaluse keskküttetorustiku juurde.
Teadagi – need on külmad!
Ta kobas laekas, leiab otsitava võtme ja avab ettevaatlikult ventiili. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.